Amar Annus: Loomingulisuse vormide otsingutel
Käesolevas postituses räägib meie Lähis-Ida usundiloo kaasprofessor Amar Annus äsja lõppenud grandiprojektist „Loomingulisuse vormid muistses Lähis-Idas“, mille eesmärgiks oli kirjeldada kirjanduslike ja teaduslike loomingulisuse vorme muistse Lähis-Ida ühiskondades ning uurida, kuidas need mõjutasid identiteetide kujunemist, arenemist ja muutumist.
2020.aastal lõppes minu töö 4-aastase grandiprojekti juhina, mille teema oli „Loomingulisuse vormid muistses Lähis-Idas“. Selle tulemusena on avaldatud või ilmumas 21 publikatsiooni, millest kaks raamatut. Järgnevalt tuleb juttu selle projekti raames tehtud teadustööst. Kirjutada mulle üldiselt meeldib. Kunagi olen püüdnud kirjutada isegi romaani, kuid sain peatselt aru, et ilukirjanduse loomine pole mulle kontimööda. Ilukirjanduse puhul ei piira fantaasiat mitte miski, sest kirjanik võib lasta juhtuda ka kõige võimatumatel asjadel. Teaduse puhul tuleb fantaasiat piirata tõsiasjadega, mis annavad tööle struktuuri. Kirjanik peab tajuma selle piire, mida tema lugeja tahaks meelsasti uskuda, teaduses seevastu juhtub asju, mida paljud ilukirjanduse lugejad võimalikuks ei peagi.
Kunstniku vaim
2015.aastal lugesin Iiri psühhiaatri Michael Fitzgeraldi uut raamatut „Kunstniku vaim“ ja tekkis tahtmine ise midagi samadel teemadel kirjutada. Aasta hiljem, sügisel 2016 avanes mul võimalus töötada neli kuud Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas külalisuurijana. Seal olles pidasin ettekande, kus rääkisin mainitud Fitzgeraldi raamatust. Valisin ettekande jaoks kaks artisti või loovat isiksust, et nende näidete varal Fitzgeraldi tähelepanekuid illustreerida. Need olid briti laulja Amy Winehouse ja soome luuletaja Pentti Saarikoski. Hiljem kui õnnestus saada grant, otsustasin oma uurimused mõlemate isikute kohta artikliteks vormistada. Nende kahe artikli avaldamise käigus kujunes kontakt Mark A. Runco, loomingulisuse uurija ja mitme ajakirja toimetajaga. Need kaks artiklit avaldati pasliku nimetusega ajakirjas Journal of Genius and Eminence.
Ette valmistades nende kirjutamist uurisin Cambridge’is ilmunud kogumikku „Loomingulisus ja vaimne häire“, milles oli avaldatud hulk artikleid nende kahe valdkonna seoste kohta. Seosel vaimse häire ja loomingulisuse vahel on pikk ajalugu rahvalikus arusaamises, kuigi teaduses on püütud seda ka kummutada. Ameerika psühholoog Dean Simonton (s. 1948) on palju teinud historiomeetrilisi analüüse minevikus elanud loominguliste isikute kohta ja leidnud positiivse seose erinevate psühhopatoloogiate ja loomingulisuse vormide vahel. Kui uurida eri tüüpi isiksuseomaduste seoseid loomingulisusega, joonistuvad välja seosed. Nende abil saab tundma õppida antiiksetes kultuurides elanud loomingulisi inimesi, kuigi sellist tööd on andmete vähesuse tõttu seni peetud raskesti teostatavaks. Näiteks rooma kirjanik Lucretiuse (99-55 e.m.a.) eluloo kohta, kes kirjutas epikuurlikult maailma seletava poeemi „Asjade loomusest“ on teada suhteliselt vähe. Tema kohta mainitakse, et ta oli hullumeelne, kes oma poeemi kirjutas hoogude vaheaegadel ning 43-aastaselt tegi enesetapu. Tänapäeva Lucretiuse-uurijad neid väiteid enamasti tõsiselt ei võta, sest tema poeemis pole mingeid jälgi hullumeelsusest, tekst selgitab atomistlikku maailmapilti, mis on küll mõneti ebaharilikul viisil valatud luulelisse vormi.
Tänapäevased uuringud võivad Lucretiuse ja teiste vanades kultuurides elanud loominguliste vaimude eripärasid valgustada. Näiteks võib püstitada hüpoteesi, et Lucretiuse võimalik vaimne häire mõjutas negatiivselt tema eraelu, kuid mõjus stimuleerivalt tema kirjandusliku loomingu suhtes. Sarnaseid paradoksaalseid seoseid võib näha ka Amy Winehouse’i ja Pentti Saarikoski elulugudes. Uurides meile ajas ja ruumis lähedal elanud inimesi, kellest andmeid on küllaldaselt, võime kasutada neid andmeid üsna suure kindlusega ka kauges minevikus elanud isikute puhul, muidugi arvesse võttes ajalisi ja kultuurilisi erinevusi. Siiski on need seosed huvitavad, sest pakuvad võimalust uurida inimeste individuaalseid omapärasid sõltumatult nende kultuurikontekstist.
Seosed loomingulisuse vormide ja vaimsete häirete vahel avanevad alles sügavama analüüsi käigus ja need seosed on tõenäosuslikku laadi, kuna loomingulisust esineb ka väljaspool vaimseid häireid. Tänapäeva geneetikast teatakse, et kaasasündinud kõrge kalduvus teatavale häirele võib jääda terviseriskiks, mis ei pruugi inimese elus avalduda. Käitumisgeneetik Robert Plomin leidis oma genoomi analüüsida lastes, et tema skisofreenia riskiskoor on 85%. Sellest hoolimata pole tal kunagi skisofreeniat diagnoositud, pigemini on tegemist väga eduka teadlase ning loomingulise inimesega. Omaette küsimus on, kuidas tema genoomis peituv kõrge skisofreenia risk tema elu mõjutab – võimalik, et hoopis positiivselt, suunates seda suurema loomingulisuse poole. See näide on hea meeldetuletus, et seos vaimsete häirete ja loomingulisuse vahel on teema, mille lahendamisega tuleviku teadus kindlasti edukalt tegelema hakkab ning avab uusi perspektiive ajaloo uurimisel.
Aasta spämmirahe all
Maailmas ilmub teadusartikleid tohutul hulgal, rohkem kui kunagi varem maailma ajaloos. Leidub ka rohkelt ajakirju, mis endale meeleheitlikult artikleid ja autoreid otsivad, saates massiliselt laiali spämmikirju.
Need kirjad on seotud rahateenimise lootusega, sest teisejärgulised avatud ligipääsuga ajakirjad küsivad artiklite avaldamise eest korraliku kopika. Nende ajakirjade toimetajad jälgivad, millised artiklid ilmuvad suurte kirjastuste välja antavates ajakirjades ning hakkavad nende autoreid elektronposti teel üleskutsetega pommitama. Lõppenud grandiprojekti raames avaldasin artikli Mesopotaamia ravirituaalide kohta ajakirjas Journal of Religion and Health, mida annab välja hiigelsuur Springeri kirjastus. Artikli ilmumisest on praeguseks möödas 14 kuud, kuid selle aja jooksul on mulle saadetud sadu spämmikirju. Tavaliselt esitletakse ennast mingi ajakirja toimetajana, kiidetakse millise sügava mulje oli jätnud minu avaldatud artikkel ja siis palutakse saata uus artikkel mõnel täiesti suvalisel teemal sellesse ajakirja. Mõnes kirjas kutsutakse ka rahvusvahelistele konverentsidele, mõnikord lausa peaesinejaks või paneeli juhatajaks. Mõistagi on need spämmi- või petukirjad, millele vastata pole mõtet. Selliste rämpskirjade mõjul hägustuvad isegi teadusliku artikli ja konverentsi mõisted. Kummaline on mõelda, et maailmas on palju ennast teaduslikuks nimetavate ajakirjade toimetajaid, kelle peamine tegevus on massiline spämmi laialisaatmine.
Eelretsenseerimine
Huvitav tegevus on ka eelretsenseerimine. Kõige viljakam on eelretsenseerimine juhul, kui ajakirja toimetaja on tuntud teadlane, kes on tõepoolest huvitatud kvaliteetse artikli avaldamisest. Selliste ajakirjade fookus on laitmatu. Mõnel teisel puhul saadab ajakirja toimetaja autorile lühikese kokkuvõtte eelretsensioonidest ja nende põhjal tehtud otsusest artikkel avaldada või mitte. Sellisel juhul ei saa autor päris kindel olla, kuidas eelretsenseerimine aset leidis, mida arvati või tegi toimetaja oma otsuse lihtsalt mõne vestluse põhjal. Eelretsenseerimine pole sageli läbipaistev protsess – vähemalt mitte autori jaoks – ja kindlasti väärib tunnustust mõnede ajakirjade komme avaldada koos artikliga neid retsenseerinud teadlaste nimed.
Vanad andmed ja uued mudelid
Lõppenud grant oli tüübi poolest otsinguprojekt, millele Eesti Teadusagentuur lubab kaasnevat teaduslikku riski. Arvestades kui palju maailmas teadusartikleid avaldatakse tundub riskantsuse rõhutamine üleliigne – suurim risk on artiklite mitte avaldamine nagu väljendab aforism publish or perish. Mitmes oma grandiprojekti töös kasutasin uudseid interdistsiplinaarseid lähenemisi, mida võib pidada riskantseks. Artiklis Mesopotaamia raviloitsude kohta analüüsin nendes sisalduvat arsti ja patsiendi usalduslikku vahekorda, mis oli väga oluline terapeutilise efekti saavutamiseks. Nagu tänapäevased uuringud näitavad, koosneb arsti ja patsiendi suhe neljast faasist, mille tulemusena patsient saab abi reaalse ravi või platseebo näol. Sellise skeemi on välja töötanud itaalia neuroteadlane Fabrizio Benedetti. Huvitav oli võrrelda seda skeemi Patrick McNamara religioosse kogemuse neuroteadusliku analüüsiga, mis samuti on neljaosaline. Artikkel teeb järelduse, et ravirituaali käigus võisid osalejad kogeda spirituaalseid elamusi, mis rituaali ja selles kasutatud loitsu ravivat toimet võimendasid.
Lähis-Ida asketismi uurimisel on maailmas suurt osa etendanud Arthur Võõbus, kelle tee teaduses algas Tartu Ülikoolis. Võõbus oli tuttav tohutu hulga vanade allikatega ning kirjeldab oma teostes hästi asketismi ajalugu Lähis-Idas. Olin Võõbuse tekstidega juba pikemat aega tuttav ning mind kummitas mõningate asketismi vormide suur sarnasus autismiga. Siinse projekti käigus vormistasin need mõtted artikliks.
Samuti pakkus suurt huvi uus interdistsiplinaarne uurimus juudi müstika valdkonnast, mille hiljuti avaldasid filoloog Moshe Idel ja neuroteadlane Shahar Arzy. Selles raamatus analüüsitakse põhjalikult autoskoopia fenomeni, mis tähendab iseenda teisiku nägemist või kohtamist, mille poole paljud müstikud püüdlesid. Kuigi sellised juhtumid on haruldased, esinevad kehast väljumise kogemused umbes igal kümnendal inimesel vähemalt korra elus. Oma artiklis võrdlen ma autoskoopilisi kogemusi Mesopotaamia ja juudi kirjanduslike näidete abil. Autoskoopiat ja kehast väljumise kogemusi oleks narratiivide põhjal võimalik veel paremini uurida nt šamanistlikes kultuurides. Neid ja teisi küsimusi arutasime Austria professor Gebhard Selziga konverentsil Budapestis mais 2018.
Nõiduse uurimine
Üks huvitavaid uurimisküsimusi on ka nõidus. Kuidas uurida nõiduseusu tekkimist ja selle aluseks olevaid mehhanisme? Teame, et nõidus on universaalne nähtus, mida leidub paljudes kultuurides nii minevikus kui tänapäeval. Seega peaks olema võimalik leida mudel, mis seletab selle tekkimist. Oma erialast lähtudes alustasin uuringuid muistse Mesopotaamia nõidustekstide analüüsiga, mille käigus tõlkisin akadikeelse Maqlû seeria nõidusevastaseid loitse eesti keelde. Tekstide tõlgendamisel alustasin hüpermentalismi hüpoteesist, et nõidus võiks põhineda üle pingutatud vaimuteoorial. Vaimuteooria on rida kognitiivseid mehhanisme, mis lasevad meil mõista kaasinimesi ja nendega koos tegutseda, eesmärke jagada ja teha muidki sotsiaalseid asju. Hüpermentalismi puhul on tegemist samade mehhanismide üle arendatud vormidega, mida esineb vaimsete häirete puhul. Minu analüüs tõesti näitas, et hüpermentalism on nõiduseusu osa, vähemalt Mesopotaamia tekstide järgi, kus on rohkelt näiteid vandenõuteooriate, jälitamisluulude ning imaginaarse pilgu ja hääle tajumise kohta. Olles läbi uurinud Mesopotaamia materjali, pöördusin etnograafilise nõiduseusu kirjelduse poole, milleks oli E. E. Evans-Pritchardi klassikaks saanud monograafia Zande rahva uskumustest Lõuna-Sudaanis, mille ta koostas 1926-1930 toimunud välitööde põhjal. Evans-Pritchardi raamatut lugedes sain aru, et hüpermentalismi hüpoteesil on oma piirid. Nõidus oli zande kultuuris midagi nii igapäevast, et sellega lahendati praktilisi probleeme. Varem olin arvanud, et nõiduseusk tekib emotsiooni pinnalt, kuid siin oli selle usu avaldused sageli täiesti ratsionaalsed.
Tuli leida mingi täiendav lähenemine. Zande nõiduse saladus hakkas lahenema siis, kui uurisin mõningaid sotsiaalpsühholoogilisi teooriaid moraali ja vaimu tajumise seoste kohta. Düaadilise moraali ja zande nõiduse kokku panemine oli valgustuslik hetk kui püüdsin kinni teadusartikli jaoks huvitava idee. Artikli kirjutamine ja redigeerimine pakkus võimalust rinda pista ajakirja Religion, Brain and Behavior anonüümsete eelretsensentidega. Saadeti kaks väga põhjalikku eelretsensiooni, oma algsele käsikirjale sain koguni 20 lehekülge märkusi ja kommentaare. Pärast teise ümberkirjutuse läbimist artikkel ka avaldati. Ajakirja toimetaja Richard Sosis kirjutas mulle e-kirjas: „Teie projekt on unikaalne.“ Arvestades teaduslike artiklite tohutut hulka tänapäeva maailmas, on võib-olla üllatav osutuda ainsaks nõiduse kognitiivsete mehhanismide uurijaks, kuid veelgi parem on, et artikkel avaldati ajakirjas, mis on vastava eriala lipulaev.
Kokkuvõte
Ülal mainitud tegevustele lisaks õnnestus teha rahvusvahelist koostööd Londoni Majanduskoolist 2011. aastal emeriteerunud sotsioloogi Christopher Badcockiga (s. 1946), kellega olen kirjavahetuses alates 2014. aastast. Paaril korral on õnnestunud ka isiklikult kohtuda.
Koostöö raames ilmus Badcocki väga originaalne teaduslik monograafia „Diametraalne vaim“ Tallinna Ülikooli Kirjastuses. Tänaseks on seda raamatut ühe korra ka tsiteeritud ajakirjas Biomedicines. Grandiprojekti võib kokkuvõttes väga õnnestunuks pidada. Projektis osalesid veel Moonika Oll, Andreas Johandi ja Lora Chusova. Keelelise korrektuuriga aitas Catherine Gibson. Kõigile kaastöölistele palju tänu!
Postituse pealdises on foto printsi asetäitjast Rikita õukonnas, kes hoiab käes asetäitja ametinuga. The Clarendon Press.
19. veebruar 2021